Kategooriad
you do you

Catharsis

Olen elus hakanud aru saama, et ühe energia peale ei saa pikalt liugu laskma jääda. Olen seda ise nõnda palju teinud, selle tõttu ka tean.
Energial on parim enne kuupäev, nii veider kui see ka ei tundu.
Olen töötanud enda kallal, mingi suure otsuse langetanud
ja siis hunnik aega mitte midagi teinud enesearengu nimel või on olnud aeg, kus õpin, muutun ning janunen uue energia järele iga päev.
Ma olen tänulik, et see on nii, sest see motiveerib mind tegema veel paremini,
veel sügavamalt ning karmatult.

Siia ei ole ma põhjusega väga pikalt kirjutanud. Aga see on okei. Mul oli vaja end isoleerida ning välismaailm toimis samamoodi- isolatsioon, eraldatus. Kuigi erinevatel põhjustel, mul oli oma viirus (kaudses mõttes) millest lahti saada, samal ajal kui plandeemia (jah, kirjutasin selle niimoodi) maailmas lokkas.

Mis maailm see on, kus ma elan?
Ma olen nüüdseks aru saanud, et elu on nii detailselt loodud illusioon, millest lahti laskmine ei olegi nii kerge. Avastan igal uuel päeval enda seest uusi hirme, blokeeringuid ning valusid, mis end ilmutavad, et ma nad vabastada saaksin. Olen enda teada jätnud suure hulga hetki, mida olen eriti viimase kahe aasta jooksul läbi võtnud seedida, sest ma ei tunne, et keegi saaks aru ja sellise tundega elamine võib lõpuks välja viia selleni, et jään üksi.

Üksi olemine ei võrdu üksindusega, minu jaoks vähemalt mitte. Üksi olles tunnen ma end kõige vabamalt, tunnen end tõeliselt iseendada. Eks mul on ka see probleem, et kui ma kedagi natuke rohkem usaldan, jagan midagi väga isiklikku, loomingut, mis tähendab mu jaoks tervet maailma, tekib kohe sisse tunne, et ma pean hakkama enda hinge tõlkima, selgitama, tagamaid seletama, et keegigi aru saaks. Muidugi keegi ei ole olnud teise inimese kingades ja seda ma ei eeldagi.

Tegelikult on viimased kuus kuud on olnud kõige õnnelikumad ajad mu elus ja esimest korda üle pika aja ma julgen seda tunnistada ning seda kogu täiega nautida.

Mitte keegi ei tulnud mind päästma ning ümber modelleerima. Kuna mul ei olnud enam kedagi külje kõrval, õppisin seda iseenda jaoks tegema.

Võin uhke südamega öelda, et olen suuremas jaos oma laokile pillatud jupid kokku kogunud, iseseisvuse taastanud ning võitlen omaenda tõe eest ning astun oma rada. Teadvustanud endale, et olen nii palju asju valesti teinud, mis mind siiamaani vahel närivad kuid olen iseenda eest seisnud sellise punktini, milleks ma ei uskunud end suuteline olevat. Ma olin südamest kindel, et kõik, mis mu elus lahti läks, oleks võinud mulle väga kurvalt lõppeda kuid kõik läks risti-vastupidi! Mul oli KÕIKE SEDA VAJA, mu depressioon ning elu kõige õudsem lahkuminek olid mu elu suurimad õnnistustused. See sundis mind vaatama mu elu täiesti teiste pilguga, kaotama ideid, arusaamu, poliitilisi- ja filosoofilisi vaateid ja list ei lõpe siin.

Ma olen sügavas rahus iseendaga, kuigi ka see ei püsi igal hetkel mu elus, kuid ma olen teel! Ja lend ongi pesa! Lisaks ma olen ma tööl õnnelik ja olen aru saanud, kes on mu päris sõbrad ning kellele võin ma alati kindel olla. Ma olen leidnud tasakaalu töö, seikluste ja enesearenguga. Ja hirmud, et ma hakkan kahetsema kõiki elus tehtud otsuseid… nemad ei jäänud püsima. Kuigi sellega läks aega, järgnesin ma siiski oma kõhutundele ning see on mind viinud/toonud kohtade-inimesteni, kes toovad minust kõige suurema armastuse välja. Ja minevikule mõtlen ma tänasel päeval pigem harva. Siiamaani õpin elama nüüd ja praegu.

Ja ainus mis ma oskan öelda,

kõik võtab siin elus aega või tuleb täpselt sel ajal, kui on ette nähtud. Millegi sundimine või millegi taga nutmine ei mahu enam mu praegusesse energiavälja.

Sest ma olen täpselt siin, kus ma pean olema

Muidu ma oleks kusagil mujal