Kategooriad
you do you

Lendan

(Mainin kohe, et mul oleks tegelikult miljon pilti, mida jagada, aga mul sai wordpressis ruum täis?!?!)

Aeg muudkui lendab ja mina lendan temaga kaasa. Vahel küll tiivad lakkavad töötamast ja siis veedan aega iseendaga, uppudes enda tunnetesse/emotsioonidesse või tehes endaga teadlikult tööd. Ja teine hetk Maailm kannab mind nagu ma oleks maailma kõige kergem asi, mida üldse kanda saab. Aastal 2016, septembri teisel päeval ma maandusin siia maale ning uskusin tõsimeeli, et olen maksimaalselt siin aasta-kaks. Mul olid ju plaanid, unistused ja kindel visioon milline mu elu saab välja nägema. Nagu see oleks valmiskirjutatud raamat, mida ma uuesti üle tahtsin lugeda ning läbi elada. Niimoodi päris ei läinud. Tänaseks päevaks olen ma olnud Austraalias 4 aastat ning 11 päeva. Kuidas nii siis juhtus? Sest vaatamata kõigele, ma olen kannatlik, vahel vastu enda tahtmist.

Tegelikult on siin elamine ning ellujäämine olnud väga pikka aega ka võitlus viisade/raha pärast või lihtsalt sisemine võitlus iseendaga, eriti teemal MIKS ma üldse siin olla tahan ja süütunne, et mind ei ole Eestis oma inimestele eriti olemas. Kõige huvitavam on see, et mitte miski ei töötanud minuga kaasa seni, kuni hakkasin oma sisehäält kuulama ning tegin vajalikud korrektuurid selle järgi. Järsku sai segadusest täielik torm, tormist vaikus ning vaikusest enda sisse vaatamine ning enda sisse vaatamisest rahu. Kadus ära see “mida ma peaksin tegema? kuhu ma peaksin minema? peaks vist kooli minema?!?! kes minust saab? kas minust üldse saab midagi?” lõputu jada. Vahel see vana energia ning ärevus hiilib ikka sisse ja need on mentaalselt tõsiselt rasked päevad kuid tuleviku üle muretsemine ei vii mind mitte kuskile. Alles siis, kui teadvustan endale hetkes elamist, olen ma rahus.

Kõige raskem minu jaoks oli siinmaal kindlasti see hetk, kui avastasin, et loomingulisus on mind maha jätnud. Küll ma süüdistasin teisi, küll ma süüdistasin energiaid ning ennast muidugi ka. Aga mis oli veel raskem sellest? Arusaamine, et MINA jätsin loomingulisuse maha, mitte tema mind. Loomingulisus ei võta pliiatsit kätte ja kirjuta juttu ega joonista pilte. MINA teen seda tema abiga. Ja see muutis terve mängu. Ma olen nüüd pliiatsit hakanud kätte võtma ja see oligi puuduolev aspekt selle mure lahendamisel! Nõnda tilluke asi, kuid kui ma ei alusta, siis seda ei tee mitte keegi minu eest.

Ja alles nüüd on Austraalia mind omaks võtnud ja mina teda. Selleks läks pea neli aastat. See maa on energeetiliselt hästi maskuliinne, mehelik, nurgeline, tugev, ohtlik kui temaga valesti ümber ringi käia, mürgine kui tema peale mõtlematult astuda, ohtlik kui teda tundma ei õpi ning halastamatu, kui tal on oma torm/tuli/üleujutus üle elada. Ühesõnaga… täielik karakter, keda oleks lihtsam maha jätta kui taltsutama hakata. Ja mina olin ju ikkagi selline pigem õrn, naiselik ning pehme tegelane. Kõige parem on see, et ma pole seda poolt endast kaotanud kuid olen saanud endale tugevamaid jooni juurde tänu sellele maale. Ühendus ei tulnud kohe sest temaga oli vaja tööd teha ja teatud teste läbida. Ma ei oska seda ühendumist täpselt lahti sõnastada, kuid see tuli alles siis, kui hakkasime mägedesse ronima ning rohkem matkama. Siis, kui ma hakkasin siinset loodust rohkem usaldama. Ja ka siis, kui sattusin töötama kollektiivi, kus olid ainult mehed ning mind hakati kohtlema kui ühte oma “poissi”. See on tohutult veider kontsept kuid polarisatsioon mu elust kadus, must ja valge kadus. Jäi kõik, mis nende keskel ning nendest väljas.

Mõnel päeval on küll selline üksildus, et tahaks võõraste kodudesse sisse kõndida ja karjuda, et palun keegi armastage mind ja pange mind tundma nagu ma oleks tahetud ja vajatud. Sellest oskan ma ennast õnneks juba välja tõmmata, sest tean, et otsin väljaspoolt seda, millest olen ennast väga pikka aega ilma jätnud. Endast negatiivselt mõtlemine on kõige suurem lõks kuhu üldse langeda, ego teab seda superhästi. Aga hing sees vaid kuulab nukralt ja soovib et Sa lõpetaksid, sest nii valus on. Hinge tuleb kuulata, sest see oledki SINA oma kõige algsemas olemuses.

Ma olen tänulik, et olen loonud endale elu, kus on olnud nii musta kui ka valget, vikerkaare iga spektrit, pimedust ja valgust, täielikku õnnetust kui ka õnne, allaandmist ning uuesti alustamist, nalja ja pisaraid, seiklemist kui ka paigalseisu, loodust ning linna, tõusu ja mõõna. Muidu ma ei teaks ega tunneks seda, mida ma tunnen täna.

Täna ma tunnen, et hing on rahul.

“There are lies in the facets of everything that we see
Telling us to be scared, when all we ever are is free
I’m letting go of the things that don’t serve me no more
I am holy and sacred and righteous and true
I deserve to be here and so do you

I’m in a constant transition constantly changing vision
story never certain there is always a revision to be made
I think about the demons i have slayed, I am not afraid of confrontation in vain
To the people that seek evil, not as peaceful as I look
A warrior at heart so precaution must be took
Trying to give in, to the lessons that will soften, my ways and means are changing cause I talk to spirit often
Tell me to stay sharp, tells me to stay present
Tells me to ignore the fools and focus on accent
I will starve my ego, I will remain strong
I will make mistakes and I will often be wrong
I’m perfectly imperfect and I’m only here to learn and all the evil on the path gets burned” Satsang-I Am