Kategooriad
you do you

Õnnevanne

Tere hommikust!

Ma mõtisklesin eile öösel päris pikalt selle üle, mis mind siin elus rõõmsaks ja õnnelikuks teeb ning mulle liikuma panevat energiat annab ja rõõm on ainult päris siis, kui teda kellegagi jagatakse 🙂

  1. Loodus- ilmselge minu puhul, kuid muudmoodi ma ei saa. Kõik, mis selle juurde käib- puud, metsad, meri, ookean, järved, ojad ja veevulin, taevas ja seal hõljuvad valged või tormised pilved, äike, linnud, loomad, paljajalu Maa peal kõndimine, seened, marjad, tuul, tuli, kivid, kohavaim, päikeseloojangud, päikesetõusud. Imeline.nri
  2. Alati millegi plaanimine/ootamine- Kui ma tean, mille nimel ma töötan või mis mind ees on ootamas, olen ma põnevil ja ootuses ning suudan ka selle võrra hetki rohkem nautida. Minu lemmik ses osas on teadmine, et saan Eestisse lennata või kusagile mujale reisida. Ootan roadtrip‘e, ootan töölt kojuminekut, et mediteerida, muusikat kuulata või/ja jalutada. Ootan aega, millal oleks piisavalt soe, et ookeanis vedeleda, ootan kevadet, et õitsevaid puid näha. Kui mul ei ole millegi osas ootust ega lootust, siis tunnen end ka seest närtsinuna. Üritan oma mõtetega tuleviku võimalikult positiivseks ning põnevaks luua.Spirality Drlolawing.png
  3. Lapsepõlve meenutamine, piltide vaatamine ning mälestusse sukeldumine ning mineviku negatiivsed kogemused mõtetes positiivseteks muutmine neist midagi õppides või lihtsalt leppides ning häid mälestusi läbi elades. Oma juurtest mõeldes ning esivanemaid tänades.vanaema.png
  4. Kunst. Ise tehtud, teiste tehtud, loomises. Muuseumid, galeriid, kunst instagramist, kunst facebooki gruppidest. Kui kõik tundub mõttetu olevat, siis kunsti on alati hea vaadata, eriti kui sinna on hing sisse pandud. leheke.png
  5. Hang drum / handpan ja muu meditatiivne muusika-  handpan on selline trumm, mida kuulates lahustuvad kõik mured ära ja kaotan ennast helide sisse ära. Ja muidugi ülejäänud muusika ka! Hang Massive-The Secret Kissing of the Sun and Moon kuu.jpg
  6. Tantsimine- ükskõik mis stiil, muusikaga või ilma muusikata. Tantsimine on nii vabastav. Ma ei hoia enam kunagi tagasi kui jalg tahab tatsuda ja puus pöörelda, vahet pole mis teised arvavad või mis ise endast arvan, meile on ju keha põhjusega antud ja ta tahab ka lõbutseda.
  7. Keha liigutamisega veel edasi- trenn, jalutamine, jooksmine, rulatamine, venitamine. Ma loodan, et igaüks on kogenud seda mõnusat energia voolamist ja/või rammestust peale füüsilist pingutust.DSC_0634.JPG
  8. Intelligentsed, tegusad ja sõbralikud inimesed. Kui toredad ning targad inimesed on ümberringi, siis muutub elu ka toredamaks. Sellised inimesed teevad mind rõõmsaks, kes elavad ise ning lasevad ka teisel elada. Rõõmsameelsed inimesed teevad ka mind õnnelikuks. DSC_0821.JPG9. Reisimine, reisimisest mõtlemine, reisipiltide vaatamine, reiside planeerimine… on mu üks õnnevalemitest 😀 Kui reisimiseks läheb siis tuleb mul eluvaim sisse ning loovus tõuseb lakke. Unistan koguaeg kohtadest, kuhu tahaks minna ja mida tahaks tunda. DSC_089610.  Viirukid ja soolalamp. Kõige paremad õdusa meeleolu loojad.DSC_0610.JPG

11. Tuli teeb mind õnnelikuks. Kui ikka võimalust on, siis teen lõket nii tihti kui                  võimalik. Ja tule peal tehtud toit maitseb ka kõige paremini.

Kategooriad
you do you

kodusoojus

Iseendale andestan,

lasen uuel päeval voolata

hommikul päikest kandes ma

lasen toomingalõhnal mööda hoovata

Kodu igatsuses hing tuimalt vaatab

iseenda loodud mälestuste sisse

ärevusest end lahti maandan

päästan valla tuksuva hinge

Unistuste soojuses mõtiskledes

tundub iga hetk ja lootus nii veatu

kuid elurattas elades

iga hetk tundub viltu seatud

Unesegasel hommikul tibutab

ja päeval kuskile minema ei pea

kui tuuleiil siis mööda kihutab

soojas toas on kõik mul hea

Oma kodu lahkus ja soojus

enese keskmesse rahu toob

maja ümbritsev metsik loodus

hinge täiuslikkuse loob

  • J. Vako 2019

 

 

 

 

Kategooriad
you do you

Muutuvad mõtted

Hei!

Sukeldusin oma 2016-2018 päevikusse ja mõtlesin mõned avaldamata kirjatükid siia üles riputada kuid mida kauem ma neid lugesin ja ümber kirjutasin, seda enam sain aru, et ei ole mõtet vanu emotsioone taas omaks võtta kui elu on juba nõnda palju edasi liikunud (ja kes suudab lõputult lugeda luuletusi kaskedest, koduteedest ja suitsusauna lõhnast.) Kuid siiski leidsin pärleid ka, erinevaid mantraid ja afirmatsioone, mille panin kokku ilmselt “mõtteid muutes rikkaks” raamatust (mida ma pole siiamaani Kirillile tagastanud 2016 keskpaigast saati- tuhat vabandust!) aga panen need kohe ritta, ehk kellelegi kulub kohe marjaks ära-

  1. Ma tean, et minu võimuses on saavutada oma elu eesmärk ja sellepärast nõuan ma endalt järjekindlat ja lakkamatut tegutsemist selles suunas. Käesolevaga tõotan, et pühendan end sellistele tegevustele.
  2. Ma olen teadlik sellest, et minu teadvuses olevad dominantsed mõtted väljendavad end lõpuks materiaalses maailmas, füüsilises tegevuses, muutudes meie füüsiliseks reaalsuseks.  Hakkan iga päev keskenduma missuguseks inimeseks tahan saada ning millist reaalsust tahan igapäevaselt kogeda, luues endale sellest täpse ettekujutluse.
  3. Arendan enda ettekujutlust, eneseusaldust ning kindlameelsust. Mina ise loon enda elu.
  4. Ma olen sõnastanud kirjalikult oma elu eesmärgi ja ma ei peatu enne kui olen arendanud piisava eneseusalduse selle saavutamiseks.
  5. Ma võidan inimeste usalduse oma usuga nendesse ja endasse. Negatiivse hoiakuga teiste suhtes ei saavuta ma iial edu.

Mul on äärmuslikult elamine hakanud uusi ägedaid mõtteid ja tundeid tekitama. Äärmuslikult, sest mul puudub igasugune oskus või ehk isegi tahtmine tasakaalu leida põhimõtteliselt kõigega. Alustades söömisest- kas pole üldse isu ja ei mõtle toidust või söön 5kg päevas, kas väga tervislikult ning toitvalt või täielikku õlist läbi imbunud hot boxi kraami, töötamisega on ka omaette lood… kas mul pole üldse tööd või on nii palju, et üksteist päeva järjest olen öövahetuses, magan päikesevalguse maha ja maksan nädalas nii palju riigile makse, et tahaks valitsuse ukse ette karjuma minna. Aga mis seal ikka, mul oli just kolm vaba päeva, millest enamuse magasin maha ja öösel ei saanud üldse und. Mul oli (ja ilmselt natuke on siiamaani) suur äng, et miks inimkond üldse töötama peab 😀 Aga keegi teine pole selles süüdi kui mina, et selles samas (nõia)ringis olen, sest ma pole piisavalt energiat ja tahtmist panustanud sellesse, et end kunsti ja muusikaga ära elatada (ja mis kunst ja muusika? kõik see sahtlisse kirjutatud teema!) ja ehk polegi praegu aeg seda elu elada- tööl on kohati täitsa lõbus, ma ei tee nalja! Kui midagi väga tõsiselt ei võta, siis on tore. Koolist omandatud tarkus võimalikult lihtsalt/vähese energiaga kuid kavalalt ja võimalikult efektiivselt läbi närida kulub täiega marjaks ära praegu.  Ja tööle maiustuste kaasavõtmine aitab ka alati, lausa lust vaadata, kuidas magushapud (vegan)kummikarud täiskasvanud inimestel silmad särama panevad. Väiksed asjad siin elus.

Olen hakanud üht uut mediteerimisviisi kasutama, mis peaks reaalsust oma tahte järgi pikapeale kujundama. Walking meditation ehk kõndimismeditatsioon on selline vahva visualiseerimise mäng, kus ma väliselt kuidagi teistmoodi ei tundu, kuid viin end sellisesse energiaseisundisse, mis parasjagu vajalik tundub- ingel, madu, lõke, mis iganes. Või mõtlen sellele, mida väga oma ellu sooviksin ja kujutlen, et mul on see juba olemas. Põhiline on uskumine ja oma tunnete tundmine. Lisan siia lingi ka neile, kes edasi soovivad uurida, tegemist on kusjuures mu lemmiku inimesega youtube’i-maastikul.

Ja kui juba siiamaani tulime, siis lisan paar linki veel kanalitele, mida alati jälgin ja mis on tohutult kaasakiskuvad (kui oled vandenõuteoreetik või tõeotsija nagu mina.)

Ja midagi maaväliste huvilistele, siin on mu kaks lemmikut kanaldajat, kes mõlemad juhtuvad töötama plejaadlastega.

Ja küll ei tee küllale liiga lemmikutest rääkides, siin on veel kanaldusi ja mõtisklusi kirjutistena-  Ilona Karula Algolemuse blogi

Täiega suur rõõm on viimasel ajal elus olla kõigele vaatamata, mis maailmas toimub. Selline tunne on, et kõik läheb paremaks ja helgemaks tervel planeedil ning universumis. Uued energiat muudavad meid ning meie muudame energiaid samamoodi. Ja kui küsida antud linkide põhjal, et kas ma usun ka kõike seda? Muidugi usun! Põnev 🙂

Mu praegune projekt on manifesteerida enda ellu üks lahe trumm nimega handpan või hang drum. Avasin selleks juba säästukonto ja panustan selle unistuse täitumiseks iganädalaselt. Kujutan juba ette, kuidas sellest helisid välja võluksin ja ägedaid videoklippe salvestaksin.

Üritasin vahepeal ennast Eestis sessioonõppega kooli ka nihverdada aga kuidagi üldse ei liikunud see teema, esiteks ma ei saa Austraaliast lahkuda korraga rohkem kui kolmeks kuuks, teiseks ei vastatud mu põletavate küsimustega e-mailile  ja tähtaeg on ka juba kukkunud. Minust saab vist selline inimene, kes viiekümnesena endale eriala hakkab omandama, sest elu juhtub koguaeg ja oska end veel paigale sundida 😀

Täiesti seosetu postitus aga siin ta on,

Jane xx

Kategooriad
you do you

tühja-tähja

Hei üle pika aja!

Mida ma teinud olen? Või miks ma nii vaikne olen olnud? Oleks ju tuhat põhjust ja vabandust võimalik välja tuua, kuid seda ma siin tegema ei hakka. Ühel hetkel oli mu elus selline punkt, kus tööd ei olnud, loomisenergiat polnud, raha suuremat polnud ja mitte mingit tahtmist midagi teha ka polnud, rääkimata viisa protsessist, mis ilmselt ka kahe aasta pärast veel kuskile jõudnud pole. Selline hea mõnus periood, kus tiigi peal SUP-iga hõljuda või ookeanis kalakestega ujuda, taevast vaadata, telgiga metsas vedeleda, mootorrattaga endale vigastusi tekitada, peikaga rekkaga tuhandeid kilomeetreid nädalas läbida ja aiast marju süüa 😀 Oli aega hästi palju videosid vaadata, raamatuid lugeda, mediteerida, sporti teha ja omaette olla. Aga liiga palju head asja pole ka hea, sest mul tekkis täiega suur igatsus tööd teha, rutiin luua, uusi ägedaid inimesi leida ja ennast talveunest üles raputada. Oleks täiega vahva, kui sellistel perioodidel tekiks see “creation is silent” moment, kust välja tulles tekib hull loomepuhang, kõik märkaksid mu talente ja elu poleks kunagi enam sama, raha voolaks ja saaks kuulsaks kah veel pealekauba. Midagi sellist pole ja ei näe tulemas, seega võin südamerahus teada anda, et mul ei ole mitte midagi plaanis, kaane all podisemas või saladuses hoitud. Ma lihtsalt olen 😀 ja hakkan lahti laskma oma vajadusest kellekski saada, midagi saavutada, enda nimi nähtavaks teha või muudkui reisida. Kui ma üldse praegu millelegi täiega keskendun, siis see on mediteerimine, oma kujutlusvõime kasutamine ükskõik mis olukordades ning “ärkvel” olemine unenägudes. See on selline territoorium, kuhu olen varem ikka aeg-ajalt sattunud, kuid mitte põhjalikult.

Aga kannatlikkus tasus ära ja paar nädalat peale tööõiguste saamist leidsin endale töö ka. Küll aga täitsa teises linnas ning, kus ma ennast kunagi elamas ja töötamas poleks näinud. Nimelt Brisbane’is, kus elab 2.5 miljonit inimest ja liiklus on pigem hullem, kui tahaks. Positiivne külg on aga see, et saime Mariga maja täitsa ookeani äärde ning töö on vaid autoga 9min kaugusel Fisherman Island’i sadamas. Seega polegi üldse sellist tunnet, et elaks suures linnas, vaid pigem meenutab see sunnycoasti, kus me enne elasime.

Soetasin endale rula, sest kui juba on loodud selline imeline kõnniteede võrgustik siis oleks ignorantne minust seda mitte maksimaalselt ära kasutada ja igalepoole sõitmise asemel veereda. Kodust 100m kaugusel on Rugby Unioni väljak, 700m kaugusel hiigelsuur koertepark ja Mangroovid… selline luksus. Ja kesklinn on tunnise rongisõidu kaugusel. Ja mis kõige tähtsam- lennujaam on 15min sõidu kaugusel. Aga kõigele sellele vaatamata ei loe minus kadunud tahe ja vajadus elada keset metsa sellest kõigest eemal. Aga võtan kõike praegu sellisena, nagu elu end näidata tahab. Tööl on ka üllatavalt tore, olen endiselt ametinimetuse poolest grain handler, ehk siis maakeeli tegelen viljaga. Laen sadamas laevadest vilja rekkadesse, olen kaalusilla operaator ja suhtlen sõitjatega 😀 ja kui vaja, teen muid asju ka. Näiteks korjan võrestiku pealt kive ja surnud rotte, seda kõike öövahetuses. Kella kuuest õhtul kuni kahe või kuueni hommikul.

Tegelikult mul mõlgub palju asju mõttes ja blogi tahaks ka uuesti elule puhuda. Kui see aeg tuleb, siis ta tuleb!

xx

Kategooriad
you do you

elu piltides

Ma mõtlesin, et ma pole paar kuud suurt midagi teinud ja midagi pole juhtunud ka (füüsilisel tasandil vähemalt)(aga jumal tänatud, mul on nüüd tööõigused ja ma saan paaniliselt tööd otsida) seega pole kirjutanud, aga mul on siiski paar põletavat eluseika siia kirja panna (ja kui pilte tagantjärgi vaadata siis ma pole kuskil üle kolme päeva olnud vaid umbes 50 000kilomeetrit läbinud ja kõikvõimalikes kohtades maganud):

  1. Ühel marjapõõsal hakkasid marjad (mulberry’d) valmis saama ja katsime selle kupatuse siis võrguga, et nahkhiired väga hullu ei paneks. Ei läinud eriti kaua aega mööda kui üks papagoi- rainbow lorikeet- võrku lendas ja siis sinna siplema jäi. Mina, vana kogemustega ornitoloog, linnupüüdja ja -rõngastaja, tõttasin kohe appi, et väike vikerkaar lahti päästa. Brock ütles kõrvalt, et vaata, et sa ennast hammustada ei lase. Nii armas linnuke, kuidas ta siis hammustada võib? Haarasin siis ta seljast ning ei möödunud sekunditki kui juba oli mu vasaku käe nimetissõrm ta noka vahel ja lahtilaskmisest ei olnud juttugi. Mul tõusevad praegu ka ihukarvad püsti kui selle valu peale mõtlen. Oli tunda, kuidas nokk juba luu sisse ennast uuristab ja järsku ta lasi mu sõrme valla. Verd mitte ei tilkunud vaid kippus lausa voolama. Pilt hakkas eest juba ära minema aga võtsin ennast siiski kokku, lasin plaastri peale panna, ise ei teadnud kas sõrmeots üldse endal alles jääb 😀 ja läksime välja tagasi, et ta sealt võrgust lahti lõigata. Seekord siis keevituskinnastega. (peaaegu analoogne juhtum oli ka lendrebasega aga taipasime kohe kindad kätte panna, sest nad levitavad mingit surmavat haigust siin). Rohkem võrke pole me enam kuhugile toppinud. Umbes kuu aega oli sõrmeots tuim ja valutas, nüüdseks on kõik korras. Aga vaadake seda pilti- ei tundu ju kuri…http___rampages.us_abcdefgillian_wp-content_uploads_sites_5588_2015_01_latest.jpg
  2. Teine lugu juhtus Brisbane’i sadamas, kuhu viisime rekkaga puhastatud puuvilla. Läheme sinna tavaliselt öö varem, et hommikul kohe esimesena asjad maha laadida. Parkisime suure merekonteineripargi kõrvale ja ma olen neid konteinereid näinud maa ja ilm AGA sellises koguses üksteise peale laotuna veel mitte. Lisaks toimetasid seal tüübid, kes tõstukitega neid ringi vedasid. Mõtlesin, et teen perechati jaoks paar videot. Jäin korraks seisma, et filmida ning järsku tuli kõikidest raadiosaatjatest teade, et neil on sissetungija väravas number 14, kutsuge turvamees jne. Küll mul siis hakkas väike süda sees peksma, mõtlesin, et ongi kõik, mind pakendatakse ka konteinerisse ja saadetakse Hiina. Turvamees tuli, mitu töötajat tulid ja selgituse peale rahuneti maha. Meil oli pigem hirm, et kui kohe esimesel päeval hakata probleeme tekitama siis keelatakse meil järgmine tulek ära. Aga lõppude lõpuks sain empsile ikka paar videot saadetud ja kogemuse võrra jälle rikkam!
  3. Kolmandas loos kutsuti mulle politsei. Igatahes pikk lugu lühidalt- Meil sai rekkas toit otsa ja helistasime siis Brocki õele, et kas ta viitsiks mu peale võtta ja poodi viia/tagasi tuua. Selle aja sees läks Brock siis puuvillatöötlemise tehasesse uut puuvilla peale võtma ja see võttis tal tunni asemel kaks ja pool, kuna miski ei sujunud nii, nagu pidi. Igatahes see on selline keskkond, kuhu ei tohi lihtsalt autoga sõita ja ringi uitada, seega otsustasin suhteliselt keset eikusagit värava juures oodata ja puu all istuda. Ei läinud eriti kaua aega kui nägin politseiautot lähenemas ja mõtlesin, et mis nüüd tehases lahti on läinud. Aga ei, nad peatusid minu juures ja läksin neid siis viisakalt teretama ja küsima, mis mureks. Autost välja tulles ja mind nähes hakkasid aga mõtlemad naerma. Minu segadusetase oli pigem suur, kui väike. Igatahes keegi oli helistanud politseisse, et ma olevat üks piirkonnas kadunud 14-aastane blond tüdruk ja kõik mingu mind nüüd päästma. Aga reaalselt enne seda keegi ei peatunud mu juures ega küsinud midagi. Ilmselgetel põhjustel ma ennast kadununa ei tundnud (kuigi ütlesin neile, et oma peas olen alati lost aga nemad sellega ilmselt tegeleda ei saa) ja ei näinud välja nagu kahtlusalune. Igatahes tänasin, et nad mind ikka vaatamas käisid. Muide, see jooksus tüdruk on leitud, ilmselt arvas ta, et enda peitmine kuskil farmis on parem variant kui kooliskäimine (spirit animal). Jätke mind veel pooleks tunniks üksi.
  4. Tsiklitega käisime ka sõitmas aga kuna ma kukkusin libedast mäest alla veeredes ainult ühe korra ja ühtegi luud ei murdnud, siis ei ole sellest midagi eriti rääkida ka. Minu meelest oli see pigem raske ja kitsas rada ja möödasõitvad inimesed seda eriti paremaks ei teinud. Mulle meeldib ikka pigem omaette metsas ukerdada kui neil ametlikel sõitudel käia. Osalustasu läks miski kooliekskursiooni tarbeks, seegi hea.
  5. JAA, LOOMAD! sõitsime umbes 800km (üks ots), et loomadele kõrbesse heina viia. Igatahes sihtpunktis polnud üle KAHEKSA aasta korralikult vihma sadanud (ja mõned nädalad peale meie sõitu sinna hakkas sadama… ma ikka palvetasin veits, et kõigevägevam sinna vihma saadaks) ja enamus puid-taimi olid seal välja surnud. Aga loomad olid veel elus, niipalju kui ma nägin. Ühel õhtul tuli terve kari (metsikuid) kodukitsi puuvillaseemneid nosima me kõrvale. Teisel korral tuli umbes 35 metssiga (nad on nii tillukesed ja armsad siin), väike jänes, väikesed vasikad ja (kodustatud) metsikud hobused. Kahjuks või õnneks ei olnud mul kaamerat kaasas aga see kõik juhtus 20 meetri kaugusel. IMELINE.

    Teinekord jälle!

Kategooriad
you do you

Nusa Penida II- Giri Putri Cave, Diamond beach, Atuh beach, Broken Bay

… ehk 6 päeva õnne ning rahu

aa42'
Austraalia kõrbe kohal

auss

dream

DSC_0238

DSC_0249

DSC_0252
Bali tagaplaanil

DSC_0264

DSC_0272

DSC_0275
Atuh Beach

DSC_0276

DSC_0280
Atuh Beach

DSC_0286

DSC_0291

DSC_0297
Atuh Beach
DSC_0305
Tree House
DSC_0314
Diamond beach
DSC_0317
Terve see trepiosa järsakust alla on käsitsi lahti puuritud jupikaupa- Seina peal on veel täkkeidki näha.
DSC_0332
Nusa Penida Tree House

DSC_0335

DSC_0339

DSC_0346
väike “pup pup”, keda käisime igal õhtul ühes restoranis tüütamas 

DSC_0348

DSC_0352
See tädi toitis meid iga õhtu 1.2€ eest ning ei ole ma enne ega pärast paremini maitsvat toitu saanud. Segu riisinuudlitest, satay kastmest, aurutatud köögiviljadest, idandatud ubadest jne

DSC_0355

DSC_0359
Tulid inimesed Eestist, Tšiilist, Ingismaalt ning Austraaliast ning istusid ühe laua taha kohalikku rummi mekkima.
DSC_0371
Snorgeldamisvarastus oli meil koguaeg kaasas kuid hiigelsuurte lainete tõttu snorgeldasime vaid ühe korra- nii puhas, sinine ning sügav vesi ning missugused kalad…

DSC_0382

DSC_0386
“palmist kukub üks pall- mul on hea meel, et ma jäin jälle elama”
DSC_0398
Majutuskoht. 6öö eest 90$ ehk 56€

DSC_0399

DSC_0400

DSC_0401
Koopatempel
DSC_0407
Sain kolmanda silma õnnistuse

DSC_0410

DSC_0429

Kategooriad
you do you

Nusa Penida, Bali, Indonesia. Tembeling forest & Kelingking beach I

DSC_0006

DSC_0018

DSC_0021

DSC_0026

DSC_0029

DSC_0031

DSC_0046

DSC_0052

DSC_0074

DSC_0078

DSC_0081

DSC_0091

DSC_0093

DSC_0102

DSC_0107

DSC_0114

DSC_0120

DSC_0125 (2)

DSC_0127

DSC_0157

DSC_0158

DSC_0210

DSC_0221

DSC_0230

DSC_0235

Kategooriad
you do you

Elu on tomat

g86

Jõudsime täna hommikul peale pikka sõitu, laevareisi ja lendu koju tagasi. Mõtlesin, et teen lihtsa pildipostituse, sest saare kohta, kus me 6 päeva olime, on raske sõnu leida. Kuigi-nagu ikka on reisimine minu jaoks alati põnev ja seiklusterohke, oli seekord mul koju ka hea meel tulla, kuna ma ei teadnud, mis aialapikesel suureks on kasvanud või juba vilja hakkab kandma… või üldsegi välja on läinud.  Seega kirjutan aiast ja elust enne kui reisist endast.

gar

Natuke kurb meel on arbuuside ja kõrvitsate pärast, sest peale pikka põuaperioodi ei suutnud nad eriti tugevaid juuri kasvatada ning kiratsevad seetõttu, kuigi täna sadas üle saja aasta vihma ka. Hea kojutulekukingitus. Lootus pole veel kustunud. Aga jah, toimetasin omaette vihma käes oma taimedega ja mulle tuli selgelt teadmine- elu on täpselt nagu aed. Ehk elu ongi aed. Ja milline on mu aed, tuletab mulle meelde, milline olen mina ise. Seega ei saa ma taimede peale pahane olla, kui nad välja surevad, piisavalt kiiresti ei kasva, ei kanna vilja või vastupidi- kasvavad palju suuremaks, kui muidu. Vaatasin siis oma aialapikest ja silme ette tulid selged paralleelid iseendaga. Ma olen pannud liiga väikesele maatükile liiga palju taimi, mis nõuavad palju rohkem ruumi ja valgust, kui ma neile võimaldanud olen.

g65

Ma panin kõik taimed ise seemnest kasvama, seega alguses on nad ju kõik nii armsad ja väikesed. Üritasin jätta igaühele ruumi, kuid entusiasm palju-palju ning erinevaid köögivilju kasvatada võttis palju rohkem, kui oleksin tahtnud. Jah, kõik kasvas alguses mühinal, kuid ühel hetkel oleks kasv justkui seisma jäänud. Selline olen mina ka. Ma tahan palju ja erinevat ja huvitavat ja maitsvat oma ellu, kuid ei anna ideedele, soovidele ja hingele piisavalt ruumi ning valgust, et kasvada oma maksimaalsesse potentsiaali. Ehk siis- mul on kõike palju, kuid ma pole kindel, kas see hakkab mu elus ka vilja kandma- kas panna üks “tomat” (ehk idee, soov, plaan) korraga kasvama ja kasvatada ta elujõuliseks taimeks, mis kannab palju suuri ja maitsvaid “tomateid” või riskin 15 “tomati” istutamisega sama suurele “maalapile” ning ootan sealt samasuguseid tulemusi, lihtsalt palju rohkem? Kui palju on liiga palju? Oma aias näen, et ruumipuudus pole ainuke aspekt, vaid toitaineid on ka vajaka jäänud. Olen tõesti panustanud palju raha ja energiat, et luua kõige paremad tingimused kasvuks- orgaaniline muld, orgaanilised toitained (sama tähendus halva reputatsiooniga sõnale “väetis”), naturaalsetel õlidel baseeruv putukasprei jne.  Tahaks öelda, et see kõik on olnud ilmaasjata, sest nähtavaid tulemusi pole väga olnud, kuid see pole kindlasti olnud täitsa ilma eesmärgita, sest ma õppisin sellest midagi. gar1

Õpetajad on kõikjal, kui vaid oskaksime vaadata. Eriti looduses. Seega- kui taim ei kasva mingis ruumis või maal orgaaniliselt (loomulikult), ilma suurema sekkumiseta- seda ei tee ka mina. Vahet pole, palju pressida, raha alla panna, väetada ja kunstlikult elus hoida. Jah, see pikendab küll taime ning minu hetkede eluiga, kuid kui jätkusuutlik see on? Ja kui ma pole enda vastu aus, siis kui aus saan ma taimede vastu olla? Või inimeste? Sest ega taimel pole suuremat vahet, kas ma räägin musta valgeks või annan lubadusi, et varsti läheb paremaks, kui ta loomulikult ei sobi sinna ja ei taha seal olla. Tema ajab ikka enda asja. Sama on ju ka inimestega. Sõnadega saab kõike luua, kuid tunne ning olek on miski, mis ei vea kunagi alt. Kõik võib ju paista hästi, kuid see ei garanteeri, et seestpoolt/”mulla all” kõik tõesti hästi oleks.

On kohti ning hetki, kus kõik läheb täpselt nii või isegi paremini, kui lootnud oleks. Ja on neid, kus kõik kiratseb, ei idane, ei kasva, loomine lõppeb. Ja ma ei räägi vaid füüsiliselt eksisteerivast, vaid omaenda peas, omaenda sisemises ruumis. Jah, kõigest on võimalik õppida ning  välja tulla, kui on tahe vaadata oma hirmudele ning kahtlustele otsa. Elus on nii. Aias on ka nii. Anda endale ning teistele ruumi, kus on võimalik kasvada, mitte tasapisi hääbuda.

gar3
Alchemical Opus | Andrew Norris Thompson

Ma olen õnnelik, et mu taimed mind õpetavad ning seetõttu oskan ka mina nende vastu parem ning leebem olla.  Ei, aias pole küll toimunud mingit katastroofi, kuid näen juba praegu, et orgaaniliselt ise mullast idanenud tomatiseemned on kasvanud elujõulisteks, vilja kandvateks olenditeks kuid minu hoolikalt istutatud ning heade soovidega ülekülvatud taimed ei ole pooltki nii ilusad. Eks maailm ja loodus muudkui õpetab ning mina muudkui õpin. Elu tuleb usaldada. Maad tuleb usaldada. Iseennast eelkõige- südant, hinge, kõik mis tuksub seespool ning meid muudkui edasi üritab kanda- kui me vaid lubaksime ja oleksime avatud. Sundimine, krampis olek ning kümne küünega kinnihoidmine millestki, mis ei lase armastusel maailma vastu laialt ning voolavalt levida, ei ole seda väärt. Ja aed tahab ka natuke omasoodu olla, oma umbrohtu kasvatada ning ise mullast võtta seda, mida tal vaja on, mitte saada armastusega lämmatatud.

gar5

Usalda elu. Ava ennast kõikidele ideedele. Ütle elule “Jah”, isegi kui keegi sinus pettub.

Aitäh xx

Jane

Kategooriad
you do you

Milline õnn on elada toidumetsas! Life in the food forest

Banaanid / Bananas.dsc_2781

dsc_0002

Pomelodsc_0016

dsc_0014

Sidrunid / Lemonsdsc_0012

dsc_0018

dsc_2780

Monstera deliciosa / fruit salad palm

dsc_2778

Piparmünt / Peppermintdsc_2763

Aloe Veradsc_2764

Brasiilia kirss / Brazil cherrydsc_2772

dsc_2774

Granaatõun / Pomegranate

dsc_2775

Bok Choi beebid / Bok Choy babiesdsc_2768

Päevalilled / Sunflowersdsc_2769

Tüümian / Thymedsc_2760

Ingver ja ta õis / Ginger and it’s flower

dsc_2761

dsc_0062

Tuumkõrvits / Chayote

dsc_0063

Granadill / Passionfruit

dsc_0060

Lobeelia ja müstilisel kombel tekkinud kõrvitsataim / Lobelia babies and mysterious pumpkin plant

dsc_2757

Tundmatu sukulendi liik / Mysterious succulentdsc_2758

(vist) Must Hurmaa, Šokolaadipudingu vili / Black sapote, Chocolate Pudding fruit

dsc_0066

Bataat, maguskartul / Sweet potato

dsc_0064

Litšimarjad / Lychee

dsc_0054

dsc_0057

Peedid / Beetroots

dsc_0045

Porgandid / Carrotsdsc_0046

Rosmariin / Rosemarydsc_0047

Leivapuu / Jackfruit

dsc_0048

Arbuus / Watermelondsc_0049

Suvikõrvits / Zucchinidsc_0052

Mais / Corndsc_0044

Guaava / Guavadsc_0030

Acerola kirss / Acerola cherrydsc_0023dsc_0026dsc_0027

 

Kõrvits / Pumpkin

dsc_0035

Mehhiko pisikurk ehk hiirmelon / Melothria Scabra, Cucamelons

dsc_0037

Bok Choi ja “peet”spinat /  Bok Choy and spinach beetsdsc_0040

Kapsas / Sugar loaf cabbagedsc_0041

Istutatud ja ise mullast tulnud tomatid / Planted and “wild” tomatoesdsc_0042

Kurk / Cucumber

dsc_0034

Käsnkõrvits  (valminud vilja saab kasutada nuustikuna) / Luffa (can be used as a sponge when mature)

dsc_0033

Igihaljas Brasiilia viinamarjapuu / Jaboticaba – Brazilian Grape Tree

dsc_0019

Makadaamiapähkel / Macadamia nut

dsc_0021

Mangopuud (mis sel aastal ei vilju) / Mango trees (not fruiting this year)dsc_0010

Harilik Sidrunhein / Lemongrass

dsc_0005

dsc_0006

Maisilapsed / Baby corndsc_2767

Ja lõppu mu armas magpie koos hibiskusega / My lovely magpie with hibiscus

dsc_2783

Loodan, et leidsite siit enda jaoks midagi uut! Teen uue postituse, kui kõik viljad/marjad on valmis 🙂

xx Jane